Kuus naist metsas, sünnipäevast rääkimata ehk kuidas üle elada Erna matk

erna ette

Reportaaž ilmus 19.08.2017 Postimehe lisas Arter: Kuus naist metsas, sünnipäevast rääkimata ehk kuidas elada üle Erna matk

Kui tahad endale tõestada, et silme ees terendav keskiga ei tähenda tegelikult midagi hullu, tasub sõbrannad kokku koguda ja ennast üheskoos looduses proovile panna.

Noh, kas pabistad ka? On ju paha tunne, pool elu läbi! Mõtle, varsti käid juba viiekümnendaid…

Siit ja sealt hakkas see jutt peale juba suve algul, paar kuud enne mu 40. sünnipäeva. Kuigi minapilt on jäänud kuhugi kahekümnendate lõppu ja pole seda tunnetki, et peaks hakkama kodus sussi sahistama, kipub siiski ligi kuri mõte: kas nüüd ongi kõik? Keskiga käes?

Õnneks teatab hea tuttav Maris Sild, et tema läheb oma tiimiga augustis taas Erna matkale. Mis võiks olla parem viis ümmarguse sünnipäeva tähistamiseks ja keskikka sisenemiseks kui eneseületus Eesti ühel raskemal matkasündmusel? Tehtud-mõeldud.

Annan teada, et otsin Ernale kaaslasi, ja enne kui arugi saan, on võistkond koos. Kuus vaprat naist, keda ühendab tutvus minuga. Keegi meist ei ole varem Ernal käinud. Hindame oma võimeid ja kogemusi ning otsustame jalge alla võtta tänavu esimest korda kavva kuuluva 16-tunnise matka. Ehk skautliku matkaraja. Matkani jääb kaks kuud.

Ettevalmistusega me end üleliia ei vaeva. Keegi meist pole diivaniloom – kõik teevad sporti ja liiguvad palju, võhma ja jõudu jagub. Meie hulgas on maratoniks valmistuv jooksja, mägimatkaja, püstivõitluse harrastaja, seiklussportija, kaks järjepidevat jooksuharrastajat. Meie nõrgim koht on orienteerumine: ainus kogenud kaardilugeja on Ele, kes on meist kõige kogenum matkahunt. Selge, et see poleks õige Erna, kui Elel üksinda tuleks meid metsast läbi juhtida ja meie vagurate lambukestena tema sabas sörgime. Seega võtame vähendatud koosseisus ette mõned orienteerumisüritused, kus saame vähemalt selgeks, kuidas arvestada kaardil märgitud punktide kaugus vahemaaks maastikul ja mismoodi suuna määramine täpselt käib.

Kohtume ka Marisega, kes jagab praktilisi nippe: jalga panna kaks paari sokke (siis hõõruvad sokid omavahel, mitte jalgu); jooksuretuusid annavad hästi sooja ja kuivavad ruttu (sest märjaks saab nagunii); teistelt võistkondadelt pole vaja häbeneda abi paluda; söögi kaasatassimisega ei tasu üle pingutada, kuid õigel hetkel on purk kokakoolat kui jumalate nektar.

Ootamatu ummik metsas

Endale omaselt ajan veel viimastel päevadel taga korralikku matkaseljakotti, siis pakin asju kolm korda ümber ja saan lõpuks kotti enam-vähem mõistliku valiku: vahetusriided, viis paari varusokke, müslibatoonid, rosinad, energiageelid, poolteist liitrit vett pooleliitristes pudelites, esmaabikotike, GoPro kaamera, vihmakeep. Vannitoakaal näitab koti raskuseks 6,6 kilo. Kerge! Ärevus on sees, uinuda on raske, kuigi hommikul tuleb stardipaiga poole sõitma hakata juba enne kella kuut. Peas keerlevad stsenaariumid: mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Kui katkestame? Kui eksime ära? Kui keegi saab viga? Kui läheme totaalselt tülli? Viimast kahte tuleb iga hinna eest vältida.

Erna matk on võistlus, kuid aeg ei ole siin kõige tähtsam. Tuleb lõpetada ette antud aja sees (meie puhul 16 tundi), väärtuslikke võidupunkte korjatakse aga kohtades, kuhu tuleb ühiselt orienteeruda ja seal eri ülesandeid täita. Esimene üllatus, mis meid stardis tabab, on kaardi suurus: 1 : 50 000 on ikka palju suurem üldistusaste kui teisipäevakutel harjutanud olime. Paneme paika oma strateegia: miks minna otse, kui saab ringiga. Ehk eelistame võimalusel teid ja radu otse läbi soo ja võsa ragistamisele.

Algus on eufooriline. Saame esimese punkti koordinaadid ja suudame need kaardile kanda. Mingi poolteist kilomeetrit, häh! Päike paistab, aga veel ei ole liiga palav.

Esimeses punktis ootab aga ummik – ülesandeks on laskmine ja meie ees on mitu 24 tunni võistkonda, kes oma järge ootavad. Võtame päikest ja punume üksteisele patsid pähe. Skaudilaager ikkagi.

Laskmisülesandest kuuldes põrkab Eneli pettumusest üles-alla nagu pall – ta üritas meid mitu korda agiteerida ka lasketiirus harjutama, ent teised ei võtnud vedu või ei sobinud välja pakutud ajad. Nüüd maksab see meile kätte – õhupüssiga lähevad mööda kõik lasud, püstoliga maastikul liikudes tabab Liisi päris hästi, aga ei pane tähele ühte märklauda. Tuju meil sellest märkimisväärselt ei lange.

See, kuidas jõuda järgmisse punkti, nõuab peamurdmist ja vaidlemistki. Punkt ei ole kaugel, linnulennult ehk mõni kilomeeter, aga minna tuleks läbi soo. Valime teed ja rajad, mis tähendab vähemalt kolm korda pikemat distantsi. Vahet pole, jõudu meil jagub! Pärast matka on GPS-seadme joonistatud kaardi pealt huvitav jälgida, kuidas konkurendid otse lähevad ja meie üüratu ringiga. Kaotame siin üle tunni ega teegi seda enam tagasi. Aga – aeg siin ju tegelikult ei loe.

16-tunnise matka puhul võib nõnda suuri ringe endale lubada, isegi 27-kraadise kuuma ja lauspäikesega. Kuid pikemale distantsile minnes ei tule selline strateegia kõne alla: kulutab liiga palju energiat ja ka aega, sest oluline on püüda enne pimeda saabumist läbida võimalikult palju punkte. Ja ausalt öeldes on mööda metsateid kõndida ka märksa üksluisem.

Nii leiame ka meie end peagi julgelt katsetamas – kui kaks kilomeetrit otse itta minna, peaksime järgmisele teele välja jõudma ja hoiame viis kilomeetrit kokku! Mudajärve ümbritseva, augustikuises leitsakus uimastavalt lõhnava soo ületamine on tagantjärele mõeldes selle matka üks ägedamaid elamusi, ehkki tollal kordasin mõttes kõiki teadaolevaid vandesõnu ja hüppasin mättalt mättale, klammerdudes tasakaalu hoidmiseks kidurate sookaskede külge. Ei ole tore põlveni haisvasse soomutta vajuda – jalga on nii raske välja tõmmata, nagu ripuks «Röövlitütar Ronja» raamatust tuttav tötskääbus tossu otsas. Soo ilu jäädvustub ainult mällu, sest kaamera väljavõtmiseks pole aega ega käsi ja ausalt öeldes ei tule see pähegi.

Naeratus kaob näolt

Muda saame kogeda veel mitu korda, sest loomulikult jääb meile ette lugematu arv eri sügavusega kraave. Nende ületamiseks saame ronida mööda pehkinud tüvesid ja harrastada kaugushüpet. Jalad on kogu aeg ligased ja lirtsuvad. Alguses vahel ikka kuivatame jalgu ja paneme kuivad sokid märgade tossude sisse, kuid peagi loobume – nagunii oled kümne minuti pärast jälle märg. Arvestades pea kohal lõõmavat päikest, on see omamoodi mõnusalt jahutavgi. Nii mõnigi võistkonna liige saab selle eest aga karistuseks villid varvaste alla.

Fikseerin hetke, mil meeskonnal väsimus võimust võtab, naeratused näolt kaovad ja tuju tõsiseks muutub: kümme tundi algusest. Palav on, kohutavalt palav. Kuigi joome lakkamatult vett ja täidame pudelid igas punktis, ei ole metsapeatusi vaja teha. Teine nuhtlus on parmud, aga selleks ajaks oleme loobunud neid peletamast. Las söövad, vahet pole. Nõgeseväljad, millest otse läbi murda, on meile kui jalutuskäik lilleaasal. Spordiretuusid kuivavad tõesti ruttu, ent nõgeste ja ohakate eest ei kaitse. Keegi meist ei kanna järgmise nädala jooksul lühikest seelikut.

Järgmine punkt asub kaardi järgi soosaarel. Proovida taas otse minna? Aga kui me ei suuda suunda hoida ja põrutame mööda? Julgust ei lisa ka kohatud 36 tunni raja mehed, kes samast punktist just tulevad: nende värvikad kirjeldused ületatud jõest, kus tuli rinnuni vees sumada, kotti pea kohal hoides, miskipärast ei ahvatle. Mõnda kenasse järve tahaks end jahutama visata küll, aga ilma seljakotita palun!

Jõuame kompromissile ja läheme osa maad mööda teed ning lühema jupi otse. Mingi ime läbi leiamegi selle saare, mis osutub poolsaare moodi saareks, nii et teiselt poolt lähenedes saab kuiva jalaga läbi. Ring õigustas ennast. Tuju paraneb tublisti. Ja siis läheb põrgu lahti.

Ühistöö laguneb koost

Kas nägite uudistest pilte, kuidas laupäeva õhtul Paides arvamusfestivalil äike laastamistööd tegi? Oleme sel ajal keset sood ja metsa. Viie minutiga on taevas must ja nähtavust vaid mõni meeter, torm pillutab puid ja oksi ning otse pea kohal sähvib lakkamatult äike. Ma pole ennast ammu nii väikse, tähtsusetu ja hirmununa tundnud, kui läbi metsa tee poole tagasi kiirustades. Pääseks siit nii, et kellelegi ükski puu pähe ei kukuks või välk sisse ei lööks! See on ka ainus aeg, mil meie meeskonnatöö laguneb: kui jään vihmakeepi lahti harutades kohmitsema, kaovad neli meeskonnakaaslast silmist. Jääme Liisiga kahekesi ja mõttes mängin läbi stsenaariumi: kui meiega midagi juhtub, siis kui kaua läheb, kuni meid avastatakse ja järele tullakse? Pärast selgub muidugi, et teised ootavad meid käänaku taga, vaid mõnikümmend meetrit eespool.

Lõpetame matka veidi enne kümmet õhtul, olles viimased kaks tundi rühkinud lakkamatus rajus ja täitnud vahepeal meditsiinipunktis ka ülesande, mängides meid kangelaslikult oodanud ja läbikülmunud vabatahtliku elustamist. Kokku kulub meil 13 tundi ehk mahume ettenähtud aja sisse suure varuga. Konkurentidest oleme ikkagi enam kui kahe tunniga maas. Kokku läbime 34 kilomeetrit, 5–8 kilomeetrit teistest meeskondadest rohkem.

Meil oli Ernale minnes konkreetne eesmärk: läbida matk nii, et oleks tore. Seda suurem on üllatus, kui meile pärast punktide kokkulöömist teatatakse, et oleme skautlikul matkarajal võitnud esikoha. Me rõõmu ei riku sugugi tõsiasi, et kõige kergemal rajal osaleski vaid kolm meeskonda. Selgub, et maksimumpunktid oleme võtnud nupukust, loogilist mõtlemist ja kiiret reageerimist nõudvates ülesannetes. Püssi lasta ei oska, aga kujundite pindala arvutasime kõige kiiremini!

Loodetavasti ei morjenda korraldajaid uuel rajal osalejate vähene arvukus ja matka lühem variant kuulub kavva ka järgmisel aastal. Tegemist on suurepärase võimalusega oma võimed proovile panna ja Ernat n-ö nuusutada. Rada nõuab pingutust, kuid on siiski jõukohane igale harrastussportlase tasemel inimesele.

Meie võistkonda võib järgmisel aastal kindlasti kohata juba 24 tunni rajal. Vahepeal tuleb aga tublisti harjutada orienteerumist. Korralik varustus kulub ilmselt ka ära.

erna taha

erna diplom

Mis on Erna matk?

Erna matk on Eesti üks enim väljakutseid seadev meeskonnamatk, mida korraldavad skaudid alates 2000. aastast. Matka idee sai alguse sellest, et pakkuda skautlikku matkaelamust ka neile, kes ise ei kuulu skaudiorganisatsiooni, küll aga peavad lugu looduses seiklemisest.

Erna matk on kombinatsioon traditsioonilisest loodusmatkast ja eneseületusest ning head meeskonnatööd ja nutikust nõudvatest ülesannetest. Matka kogupikkuseks on sõltuvalt matkaliste tehtud rajavalikust linnulennult 20–45 km, kuid sõltuvalt valitud taktikast ja orienteerumisoskusest võib see tegelikkuses osutuda kordades pikemaks. Matk toimub kolmes raskusastmes ja kestab vastavalt kuni 16, 24 või 36 tundi.

Eesti Skautide Ühing on osa enam kui 40 miljonit liitvast üleilmsest noorteliikumisest, mille eesmärk on pakkuda põnevate tegevuste kaudu noortele võimalust enesearenguks ja toetada nende sirgumist aktiivseteks kogukonna liikmeteks. Erna matka läbiviijateks on vabatahtlikud skaudijuhid, vanemskaudid ja skaudisõbrad kogu Eestist.

Matka nimele ainest andnud Erna grupp oli Talvesõjast osavõtnutest moodustatud luureüksus, kes tegi 1941. aasta suvel dessandi punaväe tagalasse Salmistus. Hiljem liitus luuregrupp muu lahingutegevusega Eestis.

Advertisements

Oktoober

Oktoober oli päris mõnus jooksukuu – imeilusad kuivad sügisilmad, regulaarsed trennid Taltsi Totsidega ja mitmed seltskondlikud pikad jooksud tõid kokku 113 kilomeetrit. Lisaks sai veel mitu-setu korda lastega matkamas käidud ja muidu päris tublisti liigutud. Kord-kaks nädalas teen trenni Audenteses staadionil, mis on päris mõnus vaheldus. Jooksed oma lõike ja vaatad, kuidas ilusad noored inimesed odaviset harjutavad või suuri raskeid metallkobakaid järele vedades jõudu teevad. Silm kohe puhkab ja igav ka ei hakka.

Oktoobris oli taas Rabajooks ka, aga olin seal seekord teenindava personali rollis. Nimelt on mu 7-aastane tennisetüdruk sel sügisel hakanud tundma huvi jooksmise vastu – käib mul Evelini trennis kaasas, teeb seal harjutusi ja lõike ja sörgib täitsa vabalt ja rõõmuga mitmeid kilomeetreid. Seekord tahtis ta ise Rabajooksu läbida ja päris võistluselt (mitte mingilt titekalt lastejooksult) vimpli saada. Läksime siis tema tempos ja minu üllatuseks läbisime 6,4 km täpselt 50 minutiga. Pole paha! Lõpus oli veel jaksu ka spurdiks. Oi ma olen uhke ema 🙂

Kui millegi üle nuriseda, siis üldfüüsise tegemises olen laisk olnud. Korrus3 trenni ajad ei sobi mulle enam. Mul võib küll ÜKE kavas olla, kuid omaette ma seda sellise pühendumise ja piiride ületamisega ei tee nagu saalis. Otsisin välja koduste jõuharjutuste kava, mille kunagi Teraapialaekast sain, püüan nüüd neid 3 x nädalas lisaks teha. Kui ilmad ikka väga halvaks lähevad, äkki siis sean sammud jõusaali või bodypumpi ka, kuid seni, kuni vähegi saab, tahaks värskes õhus liikuda.

November toob treeningplaanidesse laupäevahommikused liivamäed. Eelmisel talvel tegime neid ka 25 miinuskraadi juures, täitsa hullud 🙂 Mälestus, kui vastik trenn see tegelikult on (mitte külma pärast, liivamägede pärast ikka) on siiani eredalt meeles, aga treeneriga koos lähen hea meelega. Üksi, taas, ei viitsiks. Ja mõjusad on need liivamäed ka. Vaja ju kevadel 10 km 56 minutiga joosta.

Ja pimedal ajal tehke end siis nähavaks ikka, eks! Näiteks nagu mina alloleval pildil 🙂

gea-jooksukas-helkur

Jõuharjutused

Nüüd, kus ma enam Korrus3 ÜKE-s ei käi (ei mahu kuidagi töö, laste ja laste trennide logistikasse, selle asemel püüan ära kasutada 2 x nädalas tekkivat tunnikest, kui pisem on mudilaste ÜKEs ja mul nagunii Audentese kergejõustikuhallis vaja teda oodata) olen jälle hakanud viilima jõuharjutustega. Ei suuda kuidagi ennast mugavustsoonist välja lükata, kui üksi treenin.

Aga panen siia enda jaoks mõned lingid, et oleks, kust šnitti võtta.

Jooksjale olulised jõuharjutused

Harjutused Kristeri varasalvest

Jooksjale olulised venitusharjutused

 

Plaanid

Pole ammu kirjutanud sellest, kuidas treenin. Praegu läheb põhirõhk jõu ja kiiruse tõstmisele, mistõttu koguneb kilomeetreid nädalas oluliselt vähem kui näiteks suvel. Aga tahaks kevadel 10 km joosta ajaga kuskil 56 min, seda pikkade aeglaste kulgemistega ei saavuta.

See nädal on näiteks säärane:

E: puhkus

T (treeneriga): soojendusjooks 2 km, jooksuharjutused ja võimlemine, fartlek (1 km kiirendust, siis 250 m aeglast sörki ja nii 3 x), venitused

K staadionil: 5 ringi soojenduseks, võimlemine ja venitused, 10 x 80 m lõigud, 5 x 40 m põlvetõstejooks, 50 päkaletõusu, 50 kükki, 2 ringi lõdvestuseks, venitused

N: rahulik sörk madala pulsiga 60 min

R: puhkus

L (treeneriga): ilmselt teeme lõike ja/või mäkkejooksu

P: rahulik sörk madala pulsiga 90 min

Kokku tuleb vast veidi üle 30 km.

Kusjuures – kui kirjelduse järgi tunduvad need trennid nohu võrreldes nt 2 h jooksul 17 km jooksmisega, siis nii see pole. Pärast kolmapäevaseid lõike mul terve õhtu kere konkreetselt valutas. Lühikesed pingutused on oluiselt vaevanõudvamad kui pikk ja mugav jooks.

Saue sügisjooks

Treeningplaani osa oli osalemine Saue sügisjooksul, distantsiks 6,6 km. Mõnus väike rahvajooksuke, osalemine tasuta, enne veel lastejooksud. Muide, lastejooksude auhinnakotis olid kirsstomatid, rukkivahvlid ja smuuti. Saab küll ilma limonaadi- ja kommideta! (vanemad lapsed said miskipärast siiski ka krõpse).

Hommik oli hirmus külm ja tuuline, seega viisin põnnid pärast lastejookse koju ära. Seetõttu ei jäänud mahti korralikuks soojenduseks (ja ega viitsimistki selleks väga polnud) ja oi see maksis kätte. Sain alles viimaseks paariks kilomeetriks soojaks ja hoo sisse, ülejäänud aja piinlesin ja tundsin, et mootor lihtsalt ei vea. Lõpuks aeg 38:16, aga distants küll 6,6 ei olnud, napilt 6,3 vedas välja. keskmine kiirus lõpuks 6:08 min/km.

PS: avastasin, et võistlen veteranide klassis. Iik!

saue

 

SEB sügisjooks

SEB sügisjooks oli võimas! Läksin 10 km rada jooksma mõttega, et reaalne oleks aeg kuskil 1 h 5 min. Tegelikkus oli aga see, et kohe alguses läksin koos massiga minema kiirusega 5.40 ja minek oli jätkuvalt väga hea. Uus rada on mõnus ja vaheldusrikas, aga kohati ikka jube kitsas, palju energiat läks nö slaalomi peale. Eriti suured ummikud olid Kalamaja kalmistupargis esimese joogipunkti juures, kus lihtsalt ei olnud ruumi mööda joosta. Aga tühja sellest, mulle ikkagi rada meeldis.

Viimased 2 km oli Narva maanteed mööda Vabaduse väljakule kergelt ülesmäge. ma pole kunagi varem märganud, et see on tõus, aga nüüd andis ikka väga valusalt tunda. Olin ikkagi terve maa jooksnud oma võimete piiril. Nii et viimased kilomeetri, kui oleks võinud olla lõpuspurt, keskendusin sellele, et tempo oluliselt ei langeks. Väga-väga tahtsin tunni aja sisse mahtuda ja, vere maitse suus, see ka õnnestus. Netoaeg 59 min ja 38 sek. Brutoaeg: 11:00:48. Arvestades, et veel jaanipäeval jooksin Võsul 7 km pacega 6.45min/km, siis on areng olnud ikka väga-väga märgatav. Uhke värk!

Evelini suunis oli tegelikult teha korralik treeningjooks. No ei suuda mina võistlusolukorras rahulikult võtta 🙂

Kolm vaprat: Anu, mina, Maiu

Kolm vaprat: Anu, mina, Maiu

-10

Täna, 20. augustil, näitas kaal, et võrreldes jaanipäevahommikuga olen maha raputanud 10 kilo. On kergem joosta ja olla küll 🙂

LCHF-d ei tee juba mõnda aega, sest sellise toitumisega ei ole vähemalt minul võimalik sportlikult areneda. Süsikaid on ikka vaja. Aga loomulikult vähem kui varem, seega on minu hommikusöögiks tavaliselt midagi munast ja puuviljad, vahel ka viil leiba juurde, lõunaks kana või kala salatiga ja õhtul püüan ka midagi kergemat vaadata. Rasvane kala on vägagi palju menüüs ja korralikku võid ka ei karda. Patupäevi on ka – näiteks tegime lastega külaliste tulekuks küpisetorti, aga külalised jäid haigeks ja nii see läks, tuli ise süüa 🙂

Oma osa on loomulikult ka nelanädalasel puhkusel – palju liikumist, vähe stressi (ja stressisöömist). Nüüd hakkab tööelu taas peale, lisaks on meie pere rutiinides tulemas veelgi muutusi – üks laps läheb kooli, teine hakkab lasteaia kõrvalt trennis käima. Lapsevanemate elu teeb see vähemalt esialgu tublisti tihedamaks. Aga püüan järjel püsida.